Mesinike õppereis 27.-28.novembril 2021 Eestimaal,
põnevates mesinduskohtades
Lühikokkuvõte korraldaja Marianne Rosenfeldi tähelepanekutest
Oleme aastaid käinud õppimas piiri taga, aga tegelikult on Eestimaal palju toredaid mesinikke, kes on alati abiks õppereiside korraldamisel. Sel korral suurimad tänud ka Eesti riikliku mesindusprogrammi projektijuhi Liina Maasikule, kelle kaasabil saime lisarahastust õppereisi korraldamiseks ehk siis koolitajate/vastuvõtjate töötasudeks. Osalejad maksid ise transpordi, majutuse ja söökide ning nende kohakülastuste eest, kus ei toimunud mesindusprogrammi raames koolitust.
Kuidas siis õppereis toimus? Tavapäraselt oleme alati alustanud Viljandist, sest elu on näidanud, et Kesk- ja Lõuna-Eesti mesinikud reisivad/õpivad koos rohkem kui Põhja-Eesti omad. Aga kohe sellise jonnakuse kiuste tahtsime sel korral tõestada vastupidist ja alustasime sõiduga Tallinnast. Tegelikult tagasiulatuvalt vaadates kõige õigem mõte see ei olnudki. Ikka tulid enamuses osalejad kokku väljastpoolt Tallinna ja Harjumaad. Aga vähemalt oli kaugemalt tulijatelt võimalik oma auto parkida reisikorraldaja hoovile.
Meie õppereisidel ratastel ehk bussi sõidul punktist A punkti B on alati juba koolitaja(d) bussis. Sel korral kaasasime üheks koolitajaks Ülo Lippa alias Metsamesinik. Tema ülesandeks jäi ka alguspeatuses Sikupilli parklas kogunejate ülelugemine. Täpselt samal ajal, kui mina reisikorraldajana pidin juhtima autode parkimist oma koduõuel.
Ülo helistab: "Kuule, mitu inimest ikka pidi bussile tulema? Mul üks puudu."
Mina: "Mul sama lugu. Kas need ja need... on kohal?" .... Järgneb nimede kontroll.
Suur ohe mõlemal pool telefoni. Kõik, kes pidid tulema bussile Sikupillist, on kohal.
Aga sama ei saa öelda teise koha kogunejate kohta. Kui eelnevalt sai juhatatud kohale 4 inimest Raplamaalt, siis veel on puudu meie reisigrupi kõige vanem osaleja, kel aastaid 80+.
Aga lõpuks leitud temagi. Meie tubli "Mesilasperede" kursuslane August, kes tuli vanuses 80+ mesinduskursusele ja osaleb nüüd aktiivselt paljudel mesindussündmustel. Jällegi tahaks öelda tõetera: vanus on vaid number passis ja palun ärge seda vaadake!
Reisiseltskond koos keskmise suurusega "Hansaliinide" bussis, kuhu rooli olime saanud meelitada väga suurte kogemustega ja juba mesinikele tuttava bussijuhi, kes kahjuks meie väikese reisigrupi tõttu ei saanud sõita oma suure mugava bussiga. Aga mis teha, kui õppereisile tuli vaid 20 uudishimulikku ja seetõttu saime valida vaid 29-kohalise bussi. Hetkel keeruline aeg teeb oma töö ja seetõttu paljud ei julge enam tulla teiste sekka, millest on ikka väga-väga kahju. Aga positiivsem pool on see, mida väiksem grupp, seda sujuvam liikumine ja osalejad saavad palju rohkem ka infot.
Esimene koolituskoht - Mesila talu Pärnumaal, Muti külas.
Meid võtavad vastu Ülle ja Vahur Talimaa, kes on Olustvere kooli mesinduse I lennu vilistlased ja siiani ainukene perekond, kes tegelevad kooselu algusest ainult mesindusega ja mesindus on ka nende ainukene sissetulekuallikas.
Ülle ja Vahur on super-mesinikud. Ma ei räägi sellest, et neid on juba mitmeid aastaid tagasi valitud Aasta Mesinikeks (2007), vaid sellest, et nad on super toredad inimesed. Alati abivalmis, alati sõbralikud. Meie "Mesilaspere Koolituskeskuse" suurepärased koolitajad, kes alati aitavad ja kelle juurde on alati väga tore minna. Seal tunned, et oled oodatud! Nii ka sel korral.
Meie 20-liikmeline õpigrupp jagunes kaheks.
Ühe grupiga tegeles Ülle.
Ja teise grupiga Vahur. Ja siis grupid vahetusid.
Nii palju uut infot. Nii tore oli vaadata, et mitmed meie osalejatest tegid pidevalt märkmeid.
Ja nagu ikka, aega jääb alati väheseks ja juba tulebki edasi sõita. Kuigi Katri ütleb: Siia jääks ma hea meelega ja edasi ei liiguks..." Katri osaleb meie õppesõidul esmakordselt ja talle saab öelda lohutuseks, et tegelikult palju põnevaid kohti on veel ootel.
Tunnikene sõitu ja jõuame Mõisakülla. Seal ootab meid Jorma Õigus. Jällegi "Mesilaspere Koolituskeskuse" väga hea koolitaja, kelle juurde alati kursuslased hea meelega lähevad ja tema õpetust kiidavad. Ning juba tuleb pidevalt päringuid, millal algab uus kursus Jormaga.
Kuna meie õppereisi esimese päeva programm oliu planeeritud väga tihedalt ja Talimaade juures jäime ajahätta, siis Mõisakülla jõudsime lubatust natukene hiljem. Ja tegelikult kulutasime seal aega ka rohkem, kui algselt lubasime, aga see kõik oli väärtuslikult kulutatud aeg.
Jorma on mesinik, kes kunagi on alustanud täiesti nullist, aga nüüd on mesinik-ettevõtja. Ta on kirjutanud mitmeid projekte, ehitanud endale vajaliku meemaja ja tema juures on tõesti väga palju õppida. Meie grupis olid mitmedki, kes mõtlevad tulevastele rahastusvõimalustele ja sellelaadseid küsimusi sai ikka arutatud. Seegi lühikohtumine ja kohavalik kiideti osalejate poolt hästi valituks.
Lõunasöögile hilinesime ka 15 minutit. Aga see-eest nautisime seda täiel määral.
Lõunatamise kohaks olime valinud väga hubase "Mäe-Koja", kus tegutsevad hobimesinikud Marika ja Kaido, kes igapäevaselt aga tegutsevad toitlustamisega ja kohvikupidamisega.
Tegelikult on "Mäe-Koda" super armas koht. Milline interjöör! Väga maitsvad toidud. Ja suussulavad koogid. Pirukad ka!
Ja sinna juurde veel super tore lugu, kuidas neist üldse mesinikud said. Seda peab ise kuulama ja seda kohta peab ise nägema!
Kõhud täis, väljusime hubasest ruumist ja meid oli ootamas esimese õppereisipäeva viimane külastuskoht - FIE Ülle Parek Aude Talu.
See on tegelikult selline ametlik nimi, aga tegelikult on seal väga ühises meeles tegutsemas Ülle ja Andrus. Meie toredad kaasteelised mitmetelt eelmistelt õppereisidelt, kui oleme käinud kaugemal Euroopas, aga ka Eestimaal ringi rännates.
Miks sai valitud selline külastuskoht? Aga seepärast, et seal on viimastel aastatel toimunud tohutu suur areng. Näiteks kui teised istutavad põõsaid kümnete kaupa, siis nemad võtavad ette ikka sadade kaupa. Rääkimata lillesibulatest. Kui teised panevad maha näiteks 100 tulbisibulat, siis Ülle paneb neid kasvama tegelikult 1000 korraga või isegi korrutades selle arvu 3 või 4-ga. Ja nad on samuti mesinikud!
Sel korral oli meie uudistamise eesmärgiks nende uus pood. Kui varasemalt toimus müük mesindushoone juures, siis nüüdseks on talu väravate juures avatud imearmas pood. Lisaks mesindussaadustele on seal ka käsitöö müügis - kõik Ülle enda kätetöö. Ja vastavalt hooajale tulevad lilled, marjad.... ja kõik muu põnev, mida nad hoogsalt oma talus kasvatavad. Soovitan külastada.
Ja peab tunnistama, mesinikele meeldis ostlemine. Jõuluaegki saabumas.
Algas sõit hotelli poole. Osadele juba eelnevatest Eestimaa sõitudest tuttav koht. Valin seda alati võimaluse korral, sest teeninduskultuur on seal väga heal tasemel ja paindlik.
Päev oli olnud põnev ja inforikas. Aga mesinikel ikka jätkus veel energiat. Ettevõtlik mesinik Eha Metsallik korraldas veel õhtuse vestlusringi soovijatele. Ja nagu ikka, mesinikel juttu jätkus.... peaaegu keskööni. Ja kõik see oli mesindusega seotud diskussioon ja kogemuste vahetamine.
Teise päeva hommikul olin kuidagi ettenägelikult planeerinud hilise hommikusöögi (alates kell 8) ja hilisema väljasõidu (kell 9), mille sujuvalt lükkasime veel edasi 9.15. Lihtsalt väga tore oli nautida hommikukohvi ja -sööki. Jällegi suur eelis väikese grupiga reisides, kiiresti saab kõigiga kokkuleppes kellaaegu muuta. Ja me olime hotelli ainukesed külastajad - juba see oli boonuseks!
Ja seejärel esimene külastuskoht - Sangaste Mesi OÜ ehk Rein Männiste
Rein on suurmesinik - tootja. Aasta Mesinik 2019. Ja jällegi ääretult tore mesinik, kellega on väga hea koostööd teha. Olen tema juures eelnevalt käinud nii mesinik-ettevõtjatega, soome mesinikega ja alati on Rein meie jaoks aega leidnud. Nii ka sel korral.
Põhjalik tutvustus oma tegevustest, oma ruumidest. Vähe on neid mesinikke, kes selliselt oma saladusi avaldavad. Ei karda, et nn konkurendid saavad liigset infot.
Degusteerisime mett ja loomulikult läks lahti ka osturalli. Rein ise naeris, et tore kui mesinikud tulevad ja veel mett ostavad!
Külaskäigu lõpetuseks käisime ka ühte mesindusgruppi uudistamas ja Reinu nõuandeid kuulamas, kuidas tema mesilasi talvituma paneb ja neid kaitseb.
Seejärel tuli buss keerata nö tagasiteele. Hakkas ka "pereheitmine". Tegelikult esimene "kadu" meie reisiseltskonnast tekkis juba varahommikul ehk siis, kui Ülo jõudis meieni teatega, et tema toakaslane Heino on kadunud/lahkunud hommikul kell 4. Tekkis kõhedusemoment: mis tähendab lahkunud? Kas kadunud?
Ülo naerab vastu: "Kas te ikka 10 neegri lugu teate?". No aga Ülo naljasoont juba varasemad osalejad teavad ja rahustavad teisi, et asi ei ole kindlasti nii hull nagu Ülo väidab. Ehk teisiti öeldes: uskudes Ülot, saad "poolega petta". Aga tegelikult on Ülo meie lõbus ja humoorikas reisisell, kellega alati tore igal pool koos rännata. Väidan seda eelnevate kogemuste põhjal, sest koos toredate mesinikega oleme koos Üloga rännanud näiteks nii Horvaatias, Venemaal, Taga-Karpaatias... Lugege reisikirju ehk siis õppesõitude ajalugu "Mesilaspere" kodulehelt ja saate hea ülevaate. Või nagu kunagine "Mesinik"-lehe toimetaja Katrin ütles, et Ülo kirjutisi lugedes hakkas tema kasski naerma.
Paraku on igal reisil oma "tõrvatilk meepotis". Seekord oli selleks meie söögipeatus "Tikupoisis". Kui eelmisel päeval nautisime oma lõunat "Mäe-Kojas", siis sel korral nö "kiristasime hambaid". Õudus, kui aeglane teenindamine! Käisin vahepeal mitmeid kordi hiilimas, kuhu jääb tellitud kiire praad (nii mulle tellimust esitades lubati ja tegemist ongi ju nime järgi kiirrestoraniga). Aga kui nägin, kuidas aegluubis kokapoisid töötavad, siis kadus viimanegi lootus kiirelt toit kätte saada. No minu kriteerium on alati olnud - kui teed tööd, siis ikka hoogsalt ja nautides seda. Miks on vaja uimerdada? Oma restoranist laseksin sellised uimerdajad teisel töönädalal lahti (esimese annaksin veel andeks).
Ühesõnaga - sinna ma enam ühtegi oma reisigruppi ei vii, vaid otsin "Mäe-Koja" taolised super tegijad, kes naudivad oma töid ja tegevusi.
Üks silmapüüdev asi siiski "Tikupoisis" oli - meekärg. Aga see ei korva meie grupi pikka-pikka ootamist ja ausalt öeldes keskmisel tasemel tehtud toitu. Minu silmis see restoranitoidu väärilisi punkte ei saanud.
Selle viltuvedavale lõunakoha valikule jäime muidugi hiljaks Heiki Kruusalu juurde, keda mesinikud tunnevad "Mesinduseksperdi-firmana". Rikkusime sellega natukene Heiki päevakava, aga suurimad tänud talle, sest ta siiski tutvustas kiirkäigul oma tegevusi. Väljas oli küll juba hämar, aga saime sisse piiluda ka tootmishoonesse.
Lisaks mesindusele kasvatab Heiki jõulukuuski ja detsembrikuus on tema juures, Mardi talus, avatud advenditurg. Minge külastama. Te satute Heiki vanavanemate tallu, mis rajatud juba 19.sajandil ja uskuge - teid ootab väga lahke ja jutukas peremees.
Nii see meie 2-päevane õppereis mööda Eestimaad sel korral toimus.
Korraldajana tänan veel kord väga toredaid osalejaid, kellest osad olid korduvad käijad ja osad esmatulnukad. Samuti suurimad tänud kõigile vastuvõtjatele, kes vaatamata keerulisele ajale julgesid meid oma õuele lubama.
Aitäh meie kauaaegsele koostööpartnerile - bussifirma "Hansaliinid". Olenemata sellest, et sel korral lõpetas meiega poole sõidu pealt koostöö küll bussimikrofon, aga tehnika viperduste eest ei ole me ju kunagi kaitstud. Aga meie grupi mesinikud olid õnneks kõik hea kõrvakuulmisega ja eesrääkijad tugevate häältega ning saime hakkama.
Lõpetuseks meie toredate osalejatega grupipilt Reinu mesindusgrupis. Pildistas korraldaja Marianne
Kui
tahad lugeda, kuidas meie õppereisid on kulgenud, siis pead minema
õppereiside ajaloo lehele või valima siit lehelt konkreetses riigis
toimunud reisid.
Kuidas oli "võimalik vaid Venemaal" või reisil "rännak eelmisse sajandisse" ja seiklustes Valgevenes, siis loe lustakaid reisimeenutusi Ülo Lippa alias Metsamesiniku sulest ehk
vaata siit.
xxxx
Kui tahad lugeda õppereisidest Horvaatias ja Sloveenias, siis vaata siit.
Nende reiside kohta on tehtud ka filme, mille vaatamiseks tuleb aga liikude filmide lehele.
xxxxx
Mesindusreisid Soomes avanevad siit.
xxxxx
Mesindusreisidega Taanis, Norras ja Rootsis saad tutvuda siit.
xxxxx
Mesindusreisid Lätis ja Leedus avanevad siit.
xxxxx
Reisimised Poolas, Saksamaal, Austrias ja Ungaris avanevad siit
Kuidas oli "võimalik vaid Venemaal" või reisil "rännak eelmisse sajandisse" ja seiklustes Valgevenes, siis loe lustakaid reisimeenutusi Ülo Lippa alias Metsamesiniku sulest ehk
vaata siit.
xxxx
Kui tahad lugeda õppereisidest Horvaatias ja Sloveenias, siis vaata siit.
Nende reiside kohta on tehtud ka filme, mille vaatamiseks tuleb aga liikude filmide lehele.
xxxxx
Mesindusreisid Soomes avanevad siit.
xxxxx
Mesindusreisidega Taanis, Norras ja Rootsis saad tutvuda siit.
xxxxx
Mesindusreisid Lätis ja Leedus avanevad siit.
xxxxx
Reisimised Poolas, Saksamaal, Austrias ja Ungaris avanevad siit