Kui nüüd anda ülevaade sellest õpirändest, siis päris seiklusteta see ka ei läinud. Osadele algas õpiränne juba poolest ööst, sest Soome pidime minema varahommikul esimese laevaga. Aga teades-tundes mesinikke, siis see ei ole kunagi probleeme valmistanud. Kuid Jüri alevikus, kus viimased osalejad pidid bussile tulema, ei olnud väljumisajaks üks osaleja kohale jõudnud. Helistame – telefon kutsub.... Ja nii mitmeid-mitmeid kordi. Igatahes närv oli juba parajalt krussis ja hakkasime liikuma, et enne veel bussi tankida ja ikkagi õigeks ajaks sadamasse jõuda ning siis tuli lõpuks vastuskõne meie poolt x-korda helistamistele. Mitu korda, seda enam ei mäletagiu. Lõpuks jõudis meie viimane osaleja  ka hilinemisega kohale. Võiks öelda: lõpp hea-kõik hea, aga see oli vaid selle päeva seiklemiste ja peavalu algus.

Järgmine seiklusrikas ehk õigemini öeldes väga pingerikas moment oli sadamas. „Tallinki“ kassas pardakaardid käes, bussijuhile tema ja bussi läbipääsu  oma üle antud, liikus grupp rõõmsalt pardale minekut ootama. Ja siis algas grupijuhil Mariannel paras peavalu. Bussijuht helistas, et teda ei lastavat laevale, sest pilet pole kehtiv. No proovi siis nüüd uuesti kassade juurde saada, kui uksed suletud ja treppi ei kusagil. Ei jäänudki siis muud üle, kui tagurpidi ülesliikuvast trepist(eskalaatorist) alla liikuda, oodata et keegi tuleks turvaväravatest läbi ja siis sealt ise ka läbi lipsata, et kassa juurde jõuda. See isegi õnnestus, kuigi paljud vaatasid imestunult, et mis nüüd toimumas.

Esimene lause, mis kassapidaja ütles: „tema ei saa midagi aidata, temal ei ole ühendust nendega, kes laevale lubavad“ ajas tegelikult vihale. No tule taevas appi – tema ju andis pileti ja millegipärast nüüd bussile tõkkepuu ei avanenud ja üks tütarlaps /Tallinki töötaja/ oli seal tõkkepuu juures  soovitanud bussijuhil hoopis kassa juurde tagasi sõita. Huvitav asjaolu:  nende süsteem ei tööta ja reisija või siis antud juhul bussijuht süüdi, et miks takistab üldse tõkkepuu juures teistel laevale pääsemist.

 Ühesõnaga, jagelemist oli palju, aga lõpuks ikka bussi laevale saime. Loomulikult sai siis kohe Soomes teel olles Tallinkile ka küsimustega e-kiri saadetud. Ja mis oli nende vastuseks – meie buss, mis oli 8,9 m pikk, oleks pidanud minema autode väravast (!) läbi. Kusjuures seda meile kirja teel broneeringut kinnitades keegi ei öelnud. Ning ka meie bussijuht, kes on väga staažikas Euroopas sõitja, kuulis ja koges seda esmakordselt, et bussiga liikuda läbi autode värava. Ja reisijuht Marianne sai veel Tallinki töötaja telefonikõnes pragada, et kuidas tema küll ei mäletavat, et broneerides oli ju öeldud, et buss läheb autode sõiduväravast läbi. Kui seda öeldigi, siis see oli pileteid broneerides, seega 1,5 kuud varem. Ja telefoni teel öeldu võib alati kõrvust mööda minna. Miks seda ei kinnitatud e-kirjaga?

Igatahes meeldiv see olukord meil hommikul ei olnud ja veel kerkis ajusoppi teadmine, et me peame ju 4 päeva pärast tagasi sõitma – kuidas siis Soomes oma bussi küll laeva saame?! Etteruttavalt öeldes saime kiirelt ja ikkagi jälle sõiduautode väravast. Aga eelnevalt nõudsime kirjalikku kinnitust.

Aga lõpp hea, kõik hea ning meie grupp õnnelikult Soomes. Õppimine seal kestis 4 päeva.

Bussis sai jagatud kohe märkmikud, kus kõik osalejad pidid märkmeid tegema, et hiljem oleks lihtsam ka tagasisidet anda ning muidugi soome koolitajate nõuandeid kirja panna.

Esimesel päeval oli meie sihtkohaks Hietamas mugav maahotell Kartano Kievari. Võiks öelda, et omapärane hotell, mis üllatas meid imemaitsvate roogadega. Ja kui me oleksime ise soovinud, siis saanuks osaleda reedeõhtusel tantsuõhtulgi. Aga meie mesinikud otsustasid siiski sauna ja sealse õhtuse diskussiooni kasuks. Aga see juba oli järgmise päeva teema.

Kartano Kievaris oli põhjalikum kohtumine soomlastega  kahel õhtul: Tiina ja Jorma Sahinaho ning Tuula Lahtinen on meie kauaaegsed toredad koostööpartnerid olnud. Nad on oma mesinduskursuslastega mitmetel aastatel õpirändel käinud Eestis ja ühel aastal sai neid ka Läti mesinike juurde viidud. Järgmiseks aastaks leppisime kokku, et võimaluse korral läheme Saaremaa mesindust uurima.

Tiina ja Jorma Sahinaho on kogenud mesinduskoolitajad ja mesinikud. 2020.a. tunnustati neid Soome AASTA MESINIKU aunimetusega. 1984.a. alustasid nad mesinduses 2 mesilasperega, tänaseks on 85 mesilasperet, mis asuvad 20-s erinevas kohas. Kolmes grupis on tarukaal koos mikrofoni ja automaattermomeetriga, mis võimaldab saada pere olukorrast täpsemat infot. Kuna nad on ka POKE-s mesindusõpetajad (POKE- Pohjoisen Keski-Suomen ammattiopisto), siis on nende hoole all koos õpilastega ka kooli 15 mesilasperet. Alates 1990.aastate lõpust kasvatavad ka ka mesilasemasid. Osalevad B-GOOD projektis koos 13 erineva riigi mesinikega. Oma tegevustest tegid nad põhjaliku ettekande. Tõlkimisel oli abiks meie tubli vabatahtlik Valmar Lutsar

Tuula Lahtinen töötas samuti aastaid POKE-s mesindussuuna arendajana, nüüdseks on jäänud pensionile. Tema andis põhjaliku ülevaate mesindusprogrammi elluviimisest Soomes. Paljuski on programmimeetmed samad nagu meil, aga palju on ka erinevust. Peamised 3 suunda nende programmis: 1) jälgida, et ei oleks ületootmist, mis mõjuks halvasti mee hinnale ja kvaliteedile, 2) reguleerida põllumajanduse ja mesindussektori omavahelisi suhteid ja koostööd, 3) mee kvaliteedi kontrollimine ja mesinike koolitamine, et tagada hea kvaliteet mesindussaadustes. Mesindusprogrammi ühe osana on võimalik arendada ettevõtlust ning viia lävbi koolitusi ja õppepäevi, mis omakorda tagavad omavahelise koostöö ja jätkusuutlikkuse. Erialased õppereisid avardavad silmaringi ja õppekäigud mesilatesse lisavad nüansse uutele teadmistele.

Peale soome mesinikest koolitajate esitlust asusime ühiselt maitsvat õhtusööki nautima. Ja juttu jätkus.... Kes ise aru ei saanud, palus appi soome keele oskajad. Tuula oli väga aktiivne ja püüdis rääkida eesti keeleski. Ta oli mingil ajal ka eesti keele lühikursustel osalenud ja võib öelda, et eesti keelseid sõnu oli tal palju teada. Ning kui omavahel hätta jäädi, võeti "nutikad" ja google-translate appi.

Soomes on kutselisi mesinike 90, mahemesinikke 75, mesilasperesid 82 200 (sh. maheperesid 6190). Keskmine toodang ühe mesilaspere kohta on 32 kg.

1.õppepäeva eesmärgiks õppekava järgi oligi meil saada teadmisi, kuidas toimib riiklik mesindusprogramm Soomes ja kuidas toimib mesinike võrgustike loomine ning koostöö.

Kokkuvõtteks. Mesinduse TOP 3 on alljärgnev: 1) head mesilasemad ja terved mesilased; 2) head gruppide asukohad, et oleks viljakas korjemaa; 3) hooldusvõtted on õigeaegselt ajastatud.

Emadekasvatuses rakendatakse teadlikku tõuparandust ja tulemused on väga head. Mesilased rahulikud. Suitsiku asemel kasutatakse veepritsi. Mesilasmürgi allergiaga on võimalik mesindada – saab vastava raviga maandada riske.

Kuigi esimene koolituspäev algas paljudele juba väljasõiduga öösel kell 3, pidasid kõik vapralt vastu ja tubadesse suunduti alles peale kella 21. Muljetamist ja diskussioon olevat jätkunud sealgi.

Tiina ja Jorma tegid meile koolist ja mesindusõppest põhjaliku tutvustuse. Istusime koolipingis, jälgisime esitlust ja muudkui esitasime ka lisaküsimusi. Tänud Valmar Lutsarile, kes kogu aeg meie diskussiooni ja esitlust tõlkis. Ja Vahur Talimaa oli hea soome keele oskusega, öeldes, et sellele aitab kaasa pidev soome mesinike ajakirja „Mehiläinen“ lugemine. Grupi eestvedajal Mariannel on nn „tänavakeel“, millega kahjuks mesinduse valdkonnas on vähekene raskem. Aga siit tõetera – meeskonnas peavad olema erinevad spetsialistid ja siis on tulemus lihtsalt super.

Märkamatult jõudis kätte lõunaaeg. Meil oli võimalus lõunat süüa kooli sööklas. Jällegi suured kiidusõnad – väga maitsev ja mitmekülgne lõuna.

Ringkäik laboratooriumis ja puutöökojas tehtud, oli meil turgutav kohvipaus koos maitsva koogiga  ning esmane kohtumine mesinik-koolitaja Veiko Lehtoneniga.
Turgutav kohvipaus tehtud ja ees ootas meid väikene jalgsimatk (alguses küll bussiga sihtpunktile lähemale ja siis jalgis edasi). Võib öelda, et teeolude tõttu kõige kergem see jalutuskäik ei olnud, aga andis meile kõigile meeldivat energiat.

Veikkol on mesilasperesid 150. Ise on ta 2 põlve mesinik ja 2002.aastal omistati talle AASTA MESINIKU aunimetus. Tema üks mesi (köömnene taime mesi) võitis 2014.aastal Soomes I koha. Veikko on ka staažikas POKE mesinduskoolitaja.

Mis meile tema mesindushoones meeldis? Eelkõige see, et hoone suhteliselt väikesel pinnal oli inventar paigaldatud väga nutikalt. Näiteks oli meevurr riputatud lakke ja selle all oli mesump, kuhu voolas mesi vurrist ja kaanetuslauast. Kärje kaanetisest mee eraldamine toimus kahe väikese tsentrifuugi abil. Kaanetati kärjekahvliga, kuna suurt vurritusliini ei oleks sinna mahtunud. Meesumbast pumbati mesi kahte suure meetanki. Nagu Tiina ja Jorma 85-perelise mesila ja Veikko 150-perelise mesila meeraamid kaanetati lahti kärjekahvliga, siis see näitab, et soome mesinik oskab olla ökonoomne ja ei tee suuri kulutusi (meil soovivad juba 30 mesilaspere omavad mesinikud tuhandeid maksvaid lahtikaanetusliine osta).

Veikko juures uudistatud, küsimusi esitatud-vastuseid saadud, kingituste kott üle antud,  sõitsime tagasi hotelli. Lähenes ju õhtusöögi aeg. See oli reede õhtu ja teades soomlaste tantsulembust, siis toimus hotelli restoranis harrastus-võistutantsijate õhtu. See olevat selle hotelli traditsioon. Peale esitlust oleksid kõik saanud tantsida, aga meie mesinikud valisid saunatamise ja omavahelise diskussiooni. Kes saunas, kes sauna eesruumis. Või täpsemalt, mehed olid saunas ja naised eesruumis, kuid aktiivne arutelu jätkus mõlemas grupis. Saunaõhtu kinkis meile hotell.

Eelnevalt oli koos meie vastuvõtkatega ühine mõnus õhtusöök, kus jätkus päevase õppetöö diskussioon. Kuna soomlased siiski saunaõhtust loobusid, siis jagasime neile kingitused ning soovisime head kodutööd. Loodetavasti järgmisel aastal kohtumiseni Saaremaal.

3. õppepäev – Ari Seppäla ja Marja Kompa mahemesila ning Juha Nuutero mesinduskeskus

Jällegi seiklusrikas ennelõuna. Ari ja Marja juurde sõit tekitas probleeme – jällegi ilmastikutingimused, mis olid rikkunud teeolud. Kuna nad asuvad tegelikult ralliraja lähedal orus, tee käänuline ja kitsas, eelnev lumi ja vihm, siis meie buss seda teed läbida ei saanud. Meie toredad vastuvõtjad lahendasid selle probleemi. Buss jäi keskusesse parkima ja Ari koos oma pojaga viisid meid kohale oma autodega ning loomulikult toodi meid ka tagasi. Kuna meid oli sõitmas sinna 11 (meie bussijuht jäi oma bussi valvama), siis pererahvas pidi sõitma 3-l korral. Suurimad tänud neile, et nad sellise vaeva ette võtsid. (Fotod jäid teeoludest tegemata, aga filmiklippidelt see olukord näha).

Aga väike fotogalerii, kui olime jõudnud nende õuele.

Meile pakuti väga maitsvat lõunat ja joogiks oli loomulikult kodune õunamahl. Ja kes soovis, sai kaasa osta kalakonserve. Seda võimalust kasutasid kõik.

Meile väga oluliseks märksõnaks: mesindusega ainult „ära elada“ on väga-väga raske ja soovitav oleks tegeleda ka muu tootmisega, mis sobiks kas mesindusruumidesse või loodustegevusega. Nemad olid väga nutikalt lahendanud oma meemaja – seal sai ka valmistada kalakonserve.

Kõht täis, kingitused üle antud, suundusime perepoja autoga tagasi oma bussi juurde. Kokku tuli sõita tal muidugi 3 korral.

Edasi suundusime Juha Nuutero mesinduskeskusesse. Viimane teelõik enne kohalejõudmist oli ka juba talviseks muutunud.

See oli koht, kus meie vabatahtlik abiline ja tõlk Valmar Lutsar on töötanud mitukümmend aastat. Temale oli see minek minevikku, kus siiski oli toimunud juba olulised muudatused.

Juha Nuutero mesila oli aastaid Soome suurim mesila, kuid nüüd tegeleb mesindusinventari müügi, kärjepõhjade tootmise ja teenusena vahasulatamise/kärjeraamide pesuga.

Mida õppisime? Kui elu teeb korrektuure ja mesindusega ei ole enam mõistlik toimetada, siis peab olema lisaks mingi juu tootmine. Juha Nuutero sai aru, et Soomes puudus selline teenus nagu teiste mesinike vanadest kärgedest vaha sulatus ja pärast seebikivis kärjeraamide pesu. Ja nüüd väga paljud mesinikud kasutavad seda teenust ning neil on võimalik ka oma liigne vaha Juhale ära müüa. Samuti saavad mesinikud soovi korral oma vahast tema juures kärjepõhja valmistada.

Eestis pole selline teenus – vahasulatus ja kärjeraamide pesu – eriti kõlapinda leidnud. Aga tõenäoliselt tarbijaid kindlasti oleks.

Vahakäitlemisest Mesimestaris räägiti meiega eesti keeles.

Edasi liikusime kauplusesse.

4. õppepäev õpirändel – Helsingi linnamesindus ja MESSU-keskus vaatluspraktika kohana

Kuna meie õpiränne langes kokku ühe populaarsema messi – KEVADMESSU – korraldamisega, siis panime selle külastuse õppekavasse. Ikka õppimise eesmärgil, kuidas kasutada igat võimalust mesinduse ja mesindusõppe populariseerimiseks. Ja kuna Helsingi linnamesinduse esindajad olid seal osalemas, siis saimegi nö „kaks ühes“.

Helsingi linnamesindus (Stadin Tarhaajate ühing) koolitavad mesinikke. Aastas on 4 kursustm igal kursusel 12-25 osavõtjat. Koos käiakse õhtuti ja 4 korda nädalas. Alustatakse novembris kuni aprilli lõpuni, seejärel väike vaheaeg ja lõpetuseks veel 3 kuud. Osad toimuvad ka internetis.

Korraldatakse ka teemaõhtuid nii mesinikele kui tarbijatele/mesindushuvilustele.

Kevadmessil müüdi linnamett ja räägiti tolmeldamise tähtsusest. Kaasas oli neil vaatlustaru, milles oli raamides pildid, kus näidati tarus toimuvat: mett, esilasi, hauet, mesilasema jne. Selline taru on väga hea sellisel ajal kaasa võtta, kui mesilased talvituvad, et näidata nii lastele kui tarbijatele tarus toimuvat.

Loomulikult oli Helsingi linnamesinike eesmärk teha messil reklaami kursustele ja rääkida mee kasulikkust tarbijatele.